“Mul oleks võinud hullemini minna.”

2023 juuli ilmus ajakirjas Tiiu minu lugu – mikroinsult. 34 aastasena läbi elatud mikroinsuldi järelmõjud annavad siiani tunda.

Ajakirjanik – Katrin Helend-Aaviku    Fotograaf – Erki Pärnaku

Kui Kätlin Madist (43) tabas kaheksa aastat tagasi mikroinsult, oli see suur ehmatus, sest tol ajal sellest veel ei räägitud. Liiatigi veel sellest, et see võib ohustada ka nooremaid inimesi. Kuigi raskelt kulgenud mikroinsuldi järelmõjud kimbutavad Kätlinit siiani, on ta õppinud väärtustama oma tervist ja aega.

Ajakiri “Tiiu”
Fotograaf – Erki Pärnaku

Kätlin teab, et mikroinsuldil on samad sümptomid, mis insuldil, aga kuna need mööduvad sageli ööpäeva jooksul, jätavad paljud arsti juurde pöördumata. Kätlin oli vaid 34-aastane, kui teda tabas mikroinsuldi tõsisem versioon ja sümptomeid märkamata jätta oli võimatu. Ometi tollal talle diagnoosi ei pandud. Selle kohta sai ta kinnituse neuroloogilt aastaid hiljem.

Kätlin mäletab ehmatavat õhtut selgelt: „Oli õnn, et olin sel veebruaripäeval oma viieaastase lapsega vanematel külas. Mul olid tugevad peavalud ja õhtul otsustasin, et ei lähegi koju, vaid jään ööseks vanemate juurde,” meenutab ta.

Ta läks magama ja ühtäkki tundis, kuidas vasak jalg muutus tinaraskeks, hingamine läks vaevaliseks. „Käsi oli ära surnud ja rinnus oli tugev kramp. Sain aru, et nüüd on midagi väga valesti.”

Ta suutis küll mobiiltelefoni kätte võtta, aga helistada ei õnnestunud, sest ta ei saanud rääkida.

„Ma ei tea, kuidas ma teiselt korruselt alla vanemate magamistuppa sain. Öösel kell üks tirisin neilt teki pealt ära. Isa kargas voodist püsti ja helistas kohe kiirabisse.”

Kätlini õnneks oli kiirabi parajasti sealkandis ja jõudis kahe minutiga kohale. „Mäletan selgelt, kuidas mulle öeldi, et teil on kõik insuldi tunnused, aga te olete liiga noor, et teil võiks insult olla,” räägib Kätlin ja märgib, et temagi arvas tol ajal, et insult saab olla ainult neil, kel vanust üle viiekümne ja kes oma tervise eest hoolt ei kanna.

Olen 34 ja võin päeva pealt surra

Kiirabiarst süstis Kätlinile verelahjendajat ja kirjutas Lääne-Tallinna keskhaiglasse saatekirja juhuks, kui Kätlinil pole hommikuks paremaks läinud. „Kui kiirabi ära läks, mäletan, et ema aitas mind tagasi voodisse ja järgmine hetk, kui silmad lahti tegin, oli hommik ja lamasin WC põrandal.”

Ilmselt oli ta öösel üksi voodist välja läinud. Isa viis tütre autoga haiglasse. Terve päev hoiti Kätlinit intensiivravi osakonnas ja tehti uuringuid. Ta keha oli väga raske ja rääkida oli vaevaline. „Mu voodi oli akna all, päike paistis, taevas oli helesinine. Mul tuli suur enesehaletsus peale – olen 34 ja ma võingi niimoodi päeva pealt ära surra. Mul oli surmahirm,” mäletab Kätlin, kuidas tal pisarad voolasid üle näo.

Foto: Fotograaf – Erki Pärnaku

„Mul tuli suur enesehaletsus peale – olen 34
ja ma võingi päeva pealt ära surra!“

Tal oli nii külm, aga ei jaksanud end niigi palju liigutada, et voodi otsast tekki võtta ja endale peale tõmmata. Siis tuli veel suurem enesehaletsus peale ja koos sellega hirm – midagi peab olema väga pahasti.

Õhtuks läks siiski enesetunne paremaks, uuringute tulemused olid korras. Ka kõne hakkas vaevaliselt tagasi tulema, keha vasak pool oli aga endiselt valus. „Mind lubati koju, isa tuli mulle järele ja aitas mind nii autosse kui ka tuppa. Mul oli tohutu nõrkus.”

Nädal aega oli Kätlin vanemate juures voodirežiimil. Töölt jäi ta eemale viieks nädalaks, kuna tal on oma firma, sai ta jätta tööasjad pausile. Tervis läks küll tasapisi paremaks, aga mikroinsuldi järelmõjudest ei ole ta tänini päris priiks saanud.

„Ma arvan, et olin oma tervisega riius kolm-neli aastat. Iga päev tundus tohutult väsitav. Mul olid siis ka väga tugevad südamerütmihäired ja võisin jalapealt ära minestada,” ütleb Kätlin, et nii juhtus esimesel aastal kaheksa-üheksa korda ja kõik korrad lõppesid kiirabis.

Paanikahood ja äkkväsimus

Fotograaf – Erki Pärnaku


Ta ei saanud aastaid vaadata telerit, sest liikuv pilt tekitas tasakaalukeskuse häireid ja tugevamaid iiveldusi „Praegugi, kaheksa aastat hiljem, on mul aeg-ajalt vertiigo. Ma ei saa laevaga sõita. Juba sadamas olles kõik mu ümber kõigub. Aastaid ma ei reisinud ega käinud kinos, sest liikuvad pildid ajasid iiveldama.” Iiveldus oli nii tugev, et arst kirjutas välja retseptiravimi.

Teadmised ja huumorimeel aitavad

Järelmõjud on aastatega pisut vähemaks jäänud, aga päris ära kadunud ei ole. Peavalud ja tasakaaluhäired vaevavad Kätlinit praegugi ja telerit vaatab ta juba teadlikult vähem: „Tuleb teatud asjadest loobuda.”

Kord kvartalis tuleb tal rinda pista südamerütmihäirega või paanikahoogudega. „Nende vastu on mul oma süsteem – istun külma põranda peale, võtan külmkapist jääkoti ja surun vastu rinda. Lihtsalt hingan teadlikult ja rahulikult. ”

Kätlin ka väsib kiiresti. Iga kuu tuleb ette üks-kaks päeva, kui ta magab sõna otseses mõttes päeva maha: „Saadan lapse hommikul kooli ja lähen tagasi magama, lõunaajal tõusen üles, söön kõhu täis ja lähen uuesti magama.”

Vahel tabab teda ootamatult äkkväsimus. Siis on vaja kohe kehale restart teha – tuleb heita pikali ja magada viis minutit. Ta teab, et tihti peljatakse lähedastele või kolleegidele kiire puhkehetke vajadusest rääkida, aga tema sõnul ei peaks seda häbenema. „Tuleb julgeda olla see, kes sa oled.” Ta ei jaga vaid kõlksuvaid õpetussõnu, vaid on ka ise oma sõnade järgi tegutsenud.

Seltskonnas olemist ei saa Kätlin samuti alati täiel rinnal nautida, sest võib kaotada hääle. Hiljuti juhtus see sügisel kooli kokkutulekult, kui ta ühel hetkel enam ühtegi sõna öelda ei saanud. Kätlin tunnistab, et sellega on küll raske leppida, aga huumorimeel ja teadmine, et häälekaotus on vaid ajutine, aitab palju. „See kõik on minu elu osa. Mul oleks võinud hullemini minna!”

Ta ei pelga tunnistada, et algul oli ta kogu maailma peale kuri, et peab nii noorelt seda läbi elama, aga nüüdseks on ta teinud iseendaga rahu ja õppinud mikroinsuldi kõrvalnähtudega elama. Samas tõdeb ta, et kui ta kaheksa aastat tagasi oleks sellest rohkem teadnud, oleks see tema taastumisele palju kaasa aidanud. „Aga ma pusserdasin üksi ja ka vaimsest tervisest ei räägitud siis veel midagi.”

Omaenda tarkusest vähendas ta töökoormust ja püüdis üha rohkem elada hetkes.

„Praegu arstid räägivad, et pärast mikroinsulti on suur tõenäosus, et 30 päeva või aasta pärast võib tulla päris insult. Mina aga mõtlesin, et kui ühe korra on mikroinsult olnud, siis seda rohkem ei tule,” ütleb Kätlin.

Ta teab, et Eestis saab igal aastal 4000 inimest insuldidiagnoosi ja see võib juhtuda ka noorte ja isegi imikutega. Ta soovib ka ise kogemusnõustajana anda endast parima, et inimesed oleksid rohkem teadlikumad, õigel ajal abi saaksid ja oskaksid endaga paremini hakkama saada. „Taastumisel aitab tohutult kaasa teadmine, kuidas erinevates olukordades toimida,” sõnab ta.

Kätlin pool aastat enne mikroinsulti kalli pojaga. Kaberneeme rannas. Selleks ajaks oli elu talle toonud küllaga muret ja stressi. Ta oli emana mitu korda läbi elanud hirmu ja paanikat oma lapse elu pärast. Läbielatud muutis ema ja poja väga lähedaseks. Pärast Kätlini mikroinsulti sai kuueaastasest pojast ema suur toetaja, käehoidja ja kallistaja.

Pilt: erakogu

„Taastumisele aitab tohutult kaasa teadmine,
kuidas erinevates olukordades toimida.“

Lisaks füüsilistele vaevustele tuleb hakkama saada ka psüühiliste muredega nagu emotsioonide kõikumine, stress, süütunne, häbi. „Ma ei rääkinud kaks aastat kellelegi oma haigusest. Mul oli häbi, et ei tulnud oma tervisega toime ja tundsin end süüdi, et mina, nii noor inimene, sain mikroinsuldi. Arvasin, et olin midagi valesti teinud – kas toitun valesti või peaksin rohkem trenni tegema,” räägib Kätlin, et vaimsest enesepiitsutamisest tekkis tal pikaajaline stress ja ta peitis end kauaks maailma eest turvaliste koduseinte vahele.

Haigus oli õpetajaks

Kätlin on käinud läbi pika taastumisteekonna. See ei ole veel lõppenud, aga nüüd kõnnib ta oma rada teadlikumana ja targemana. „Haigus on õpetanud mind väärtustama oma tervist igal sammul. Ja ka aega iseenda ja perega. Mul ei ole hirmu, et äkki see juhtub minuga uuesti. Ütlesin emale, et ma loodan, et ma kunagi ei unusta seda surmahirmu, mida haiglas tundsin, et väärtustaksin oma elu rohkem.”

Kui tunned, et soovid kogemusnõustaja Kätlini abi, siis broneeri aeg.

Scroll to Top